Vahepeal on ikka väike koduigatsus ka tekkinud :( Vaatan FBst pilte, mida teised suvel Eestis teevad ja mõtlen, et oii kuidas tahaks ka kõigiga koos möllata ja tšllida. Tahaks oma Maniacidega koos trenni teha, saares Antiigihoovis tšillida, maal taimede kallal nokitseda ja ilusate ilmadega Mändjala rannas lebotada. Samas siis mõtlen jälle, et no pagan küll, eks ole terve elu juba seda tehtud. Tuleb ikka kõike näha ja teha ning sellega suudan koduigatsuse eemale peletada.
Täna käisin Armani orientatsioonil, kus räägiti meile päris pikalt Armani klienditeeninduse põhimõtetest ning müümise taktikast. Loodetavasti suudan kõike nippe rakendada ning sellega oma töötasu tunduvalt suurendada commisionide arvelt. Päris paljud asjad kattusid ka Old Navy's kuuldud põhimõtetega, mis võiks öelda on suhteliselt common sense. Orientatsiooni lõpuks saime endale valida 2 riideeset töökostüümiks :) Juhuuuuuu....Shopping! Ma leidsin, et kõige mõtekam on valida 2 kleiti, et siis saab erinevate riietega käia tööl. Valiku pidime tegema uuest July Collectionist, kus oli ikka väga palju ilusaid riideid. Kuna on tegemist eelkõige ikka töö riietusega, siis pidin vaatama piisavalt mugavad kleidid. Muidu proovisin ühte maxikleiti, mis oli mega mõnus, aga tööl oleks nii pikk kleit häirima hakanud. Valisin välja ühe kergelt lillelise mustriga kleidi ning ühe hallika kleidi. Kui need esimesel päeval endaga koju kaasa saan, siis teen pilti ;)
Samal ajal kui olin Armani orientatsioonil, oli mulle jäetud Abercrombiest kõneposti sõnum, et minu application saadi kätte ja et ma helistaks neile tagasi. Helistasin siis õhtul tagasi ning sain teada, et ma ei pea intervjuud tegema uuesti, vaid saangi tööle. Pean pühapäeval minema orientatsioonile ning järgmisest nädalast olen uues graafikus sees. See pani mind nüüd aga mõtlema, et see Armani töö tundub nii huvitav ja osad, kes said juba graafiku, siis neile oli umbes 30h tööd juba pandud. Seega ma arvan, et ma pean Old Navy kohast ära ütlema, kuna mul ei ole eriti tahtmist seal käia ka eriti, kui mul on töö Armanis ja Abercrombies. Ehk siis ma pean minema Old Navy'sse ja oma manageriga seal rääkima, et ma soovin lahkuda. Keeruline, aga ma tahan rohkem ikka Armanile keskenduda ning seal head müüki teha. Lõhki ei tasu ka ennast just tõmmata. Pealegi on mul veel flaiku töö ka, kus me ka täna käisime ning ikka normaalse egoboosti saime komplimentidest AGAIN :D
See flaikude jagamine avab päris palju silmaringi Hawaii ööelu suhtes. Nii palju veidraid inimesi liigub ringi ja tehakse diile ning makstakse naiste eest tänaval. Kõik toimub väga viisakalt ja suhteliselt nähtamatult enamuste jaoks, aga kuna me seisame Kuhio tänaval ikka mitu tundi kui jagame, siis meile on juba suht teada, kes on diiler, kes prostituut. Nohhh olgem ausad ega viimased ennast väga ei varja ka. Neil on seelikud enamasti nii lühikesed kui minu pikemad maikad ehk siis napilt napilt üle kanni ja kontsad on all hullemad kui Lady Gagal. No muidugi ei hakka üldse rääkimagi meigist ja ehetest. Hawaiil peole minnes tuleb ennast tagasihoidlikult ja lapselikult riidesse panna, sest muidu võidakse ligi astuda ning raha pakkuda teenuste eest. Muidugi me näeme ka naisi, kes teevad selle vea ja tulevad Kuhio tänavale mega üleslöödult ning täitsa täis olles. See ei ol just kõige parem vaatepilt. Eelmine nädal oli üks tšikk, kellel oli pluusiks ainult riideriba mitte laiem kui 10cm, et katta rinnad ja jalas lühikesed teksad, mis andsid väga pisikeste bokserite mõõdu välja. Tšikk oli täiesti täis ning kukkus meie ees oma 20cm kontsadega otse ninale nii, et rinnad paljad ja ise mitte midagi aru ei saanud. Õnneks olid meie juures siis just ühed mereväelased, kes viisakalt ta üles aitasid ning püsti hoidsid esimestel sammudel. Ulme!
Inimesi on siin ikka igasuguseid. On hullud, kes räägivad ja naeravad omaette tänaval ning hakkavad jälitama; kodutud, kes jälgivad igat sinu liigutust, et äkki sa tahad midagi neilt ära varastada nende tohutust varandusest; jaapanlased, kes ei oska inglise keelt ning nende endi väljendamine kehakeeles on null, ainult oskavad käsiv vehkida ja tchinchanchun öelda :D; homied, kes tulevad oma gangsta kõnnakuga ligi ajama ja esimene lause on tavaliselt "Whasup! How ya doin, baby!"; muusikud, kes laulavad tänavatel mega valjult, kas siis ülihästi või mitte JNE. Hawaiile tulek on ikka selles mõttes küll silmaringi täiega avardanud, et kui palju on maailmas erinevaid inimesi (Lause, mille õpetaja Rita Ilves keelas kirjandi kasutamisel küll ära, aga siin kontekstis kahjuks ainuke õige lause!:D )
Igatsen teid kõiki, kes te Eestis minust nii kaugel olete!
Muahh!!!
No comments:
Post a Comment