Hommikul vara hops hops üles ning suund kohe Ihop'i poole. Ihop on söögikoht, mida suuremalt osalt tuntakse pannkookide ning vahvlite pärast :) Meie plaaniks oli siis nautida kaunist hommikusööki neiudega. Kui kohale jõudsime, siis avastasime, et pühapäeva hommikuti on Ihop'is päris palju rahvast, aga õnneks pidime oma lauda ootama ainult umbes 15 minutit. Oodates istusime neljakesi(mina, Krissu, Ramona ja Sandra) menüüd käes ning valisime hoolega, mida süüa. Valikut oli jube raske teha, kuna nii palju erineva maitsega maitsvaid pannkooke tundus olevat.
Pärast pikka valimist otsustasin mina pannkoogi combo võtta ehk siis 2 ameerikalikult paksu New York Cheesecake pannkooki + peekon ja muna, Ramona otsustas omleti ja puuvilja salati kasuks, Krissu ja Sann tellisid kahe peale 4 paksu pannkooki ning ühe Belgia vahvli. Meie ootused olid kõrged, kuna kõik, kes olid käinud rääkisid nii head juttu selle koha kohta. Oodates jälgisime ka enda ümbrust, mis oli suhteliselt kaootiline. Lauad oli rahvast täis ning suhteliselt üksteise lähedal ka kõik. Oli aru saada, et teenindus ei ole kõige parem. Ühel hetkel põrkasid kaks teenindajat kokku, kellest ühel oli suur kandik erinevate jookidega käes, mis lendas kokkupõrke tõttu ümber ja põrand oli kõik märg ning jääkuubikuid täis. Tegutseti kiiresti ja nobedalt koristati segadus ära!
Meie toit toodi lauda suhteliselt kiiresti ning olgem ausad pildi pealt tundusid need asjad ikka tunduvalt suuremad ning isuäratavamad. Isegi kõrval laudades tundusid pannkoogid suuremad, aga võibolla oli see lihtsalt meie kiiks :D Maitselt oli toit hea, kuid ei ütleks, et suurepärane. Me oskame ise ka selliseid pannkooke teha - oli meie reaktsioon. Sööma hakates avastas Sann, et nende vahvel pidi olema maasikatega mitte võiga. Teenindajale asi selgeks tehtud toodi neile tasuta uus vahvel õige kattega. Kui me alguses mõtlesime, et sööme rahulikult ning naudime, siis kuidagi see kiirustav lärmakas ümbrus pani meidki kiiresti sööma ning ei olnud sellist õhkkonda, et nüüd nautida ja istuda. Tundus, et asi käibki reegli järgi: kiiresti inimesed lauda, kähku toit söönuks ja rutakalt uued inimesed asemele. Kui arve käes liikusime kohe kassa juurde. Lauda jätsime natuke tippi, kuna teenindus ei olnud eriti hea. Kassas toimus ka teenindamine väga ebameeldivalt ja ebakorrapäraselt. Me oleks võinud neile väga lihtsalt külma arve teha, kuna keegi ei jälginud, mis toimub. Sannul ja Krissul oli arve niigi koos, aga meie võtsime Ramonaga eraldi. Makstes andis Ramona raha minu kätte, et ma maksaks ära. Lihtsam ju! Selle eest sain kassas riielda, et miks me kohe koos arvet ei võtnud. Hmm...sest me ei teadnud, et siin selline hullumaja on. Jestas küll!
Algselt oli meil Ramonaga plaan pärast hommikusööki surfama minna, aga plaanid muutusid, kuna teised otsustasid, et lähme Maunawili Falls'le ning ega me ei tahtnud ju matkast ilma jääda. Seega lükkasime surfi plaanid järgmisesse nädalasse, aga tegemata see ei jää! Oma esimest waterfallsi matka alustasime kaheksakesi(Ramona, Krissu, Sannu, Mariella, Helen, Nora, Mart ja mina) Ala Moana keskuse eest, kust sõitsime nr 57 bussiga linnast välja. Linnast välja sõites avanes bussi aknas ikka üliilus vaade. Istusid ja vaatasid lihtsalt suu ammuli. Ikka hoopis teine elu, mis Waikikil on. Bussist maha astudes algas meie jalgsi matk pihta. Kõigepealt trippisime mööda maanteed matkaraja poole. Meid oli juba eelnevalt hoiatatud, et rada on mudane ning läbimiseks tasub tossud jalga panna. Mallul aga ei olnud tosse ning seega oli tema meie vapper hing, kes läbis raja plätudega ning vahepeal isegi paljajalu. Tee läks läbi väiksema linnaosa, kus oli väga palju lahedaid maju ning mõnede majade asukoht oli lihtsalt kadestamist väärt. Keset džunglit kuskil mäekese otsas või siis just orus nii, et vaade oli super. Iga päev ärgata sellise vaatega....ahhhhhh kui ideaalne! Huvitav asi, mis ma tähelepanin oli see, et enamus majadest suurem osa oli avatud garaaž, millel oli lihtsalt katus. Ütleme nii, et see moodustas enamus majade pinnast umbes 2/3. Maja ise oli ikka suhteliselt pisike selle kõrval.
Pärast nii 20-minutilist jalutust mööda maanteed, kus kohtasime ka metsikut kana( :D Look look...Wild Chicken! Kana oli ikka väga ehmunud ja pages suure kiiruga metsa tagasi. ) jõudsime matkaraja algusesse ning suhteliselt kohe saime aru, et tee tuleb ikka väga libe ning mudane. Tegime pilti oma ilusatest puhastest jalanõudest ning alustasime matka. Kuigi kahju oli Mallust plätudega, siis Krissu valgeid tenniseid oli ka ikka päris kurb vaadata. Mina olin valmis kohe oma tossudega muda ja vee seest läbi laskma. Nii kui nii tahan uusi osta :D Tänu sellele suhtumisele olin ka esimene, kes suutis sügavasse muda auku astuda ning ühe musta tossu üleni pruuniks värvida :D Mis seal ikka! Tasakaalu hoidmine oli pooltel meist raskendatud, kuna üle ühe õla visatud käekotid suutsid ikka närvi ajada küll. Momente, kus mõtlesin, et nüüd olen küll plärts tagumikuga mudas kinni, leidus ikka päris palju. Aga nalja sai ja põnev oli.
Pidime ületama ka paar ojakest, kust enamus läksid üle mööda kive. Kuna minul olid jalad juba niigi mustad ja märjad, siis mina läbisin mõlemad ojad lihtsalt otse läbi vee jalutades. Kena värskendus ning sain jalad ka puhtamaks. Aitasin Mallul üle kivide turnida, kuna temal ei oleks olnud paljajalu küll eriti tark mööda kivist oja põhja tatsata. Saime jala-ja tuharalihastele ikka kena trenni, kuna sai ikka päris palju mööda libedaid ja mudaseid treppe üles-alla ronitud. Lõpuks, kui kose juurde kohale jõudsime pärast nii umbes pooleteist tunnist matkamist, avastasime, et kosk ei olnudki väga suur :D Võimalik, et kose ilu kadus natuke ära, kuna seal oli ikka väga palju rahvast. Osad hullud hüppasid kuskilt kõrgelt ääre pealt alla vette. See tundus küll lahe tegevus ning ise tahan ka kindlasti kuskilt niimoodi alla sadada, aga see koht ei tundunud eriti turvaline minu jaoks. Matsud, mis inimesed sealt ikka alla hüppades vastu vett said, ei tundunud eriti meeldivad. Nora ja Mart üritasid ujuma minna, aga rahvast oli nii palju ning inimesed, kes alla hüppasid vallutasid enamuse veest, siis ei saanud nad ujuma minnagi. Tegime paar pilti ning hakkasime tagasi liikuma. Kosest võibolla isegi ilusam vaade avanes mäetipust, kust ronisime üle enne koseni jõudmist. Rada liikus kohati küll väga ohtlikult kitsalt, kuna kui oleksid sammu rajalt kõrvale astunud, oleks kukkunud otse mööda mäe külge alla nii umbes 50 m vähemalt. Seega "eyes on the road" oli oluline! :)
Tagasi liikusime suhteliselt kiirel sammul, kuna tahtsime sama bussipiletiga tagasi saada linna. Ramona ja Sann hakkasid ees tempot tegema ning meie kiirustasime järgi. Lõpuks jõudsime bussipeatusesse kampadena. Kõigepealt saabus meie kolmene punt(Ramona, Sann ja mina), 5 minuti pärast järgmine kolmene kamp(Krissu, Mallu ja Helen) ning lõpuks meie armas paarikene(Nora ja Mart) :) Ootasime umbes 15 minutit bussi ja kui buss lõpuks saabus, siis tegelikult olid meie piletid juba natuke aega kehtetud, aga bussijuhil ei olnud sellest midagi ning me saime sama piletiga tagasi. Success! Alles bussis maha istudes tundsin väsimust, mis matk oli lihastesse toonud. Väike uni tahtis lausa tagasisõidul peale tulla.
Ala Moana keskuse juurde tagasi jõudes liikusime Sannu ja Ramonaga veel Walmarti ning Rossi, et teha väike shopping. Bussist väljudes olid jalad ikka täitsa läbi ning mõte, et peab veel poodi minema ei meeldinud mulle kohe üldse, aga pidin endale kindlasti lühikesed teksad ostma, kuna pean võibolla homme Abercrombiesse tööle minema ning seal on mul need töövormiks. Õhtuseid filmi vaatamise plaane arvestades ostsin Walmartist popcorni ning Rossist leidsin püksad. Loivasime koju ning võtsin veel viimase jõu kokku ning käisin ujumas ja duši all, et matkamise mustus pealt maha saada ja teki alla kerra tõmmata ning Harry Potterit vaadata.
Vaikne õhtupoolik kodus koos kõige lahedamate inimeste, popcorni, Dr Pepperi ja Harry Potteriga -mõnna mõnna punkt pikale ja väsitavale päevale!
Muahh!
No comments:
Post a Comment